"Kaugel ära. Lapssõduri mälestused." Ishmael Beah

(Traumeeritud, narkootikume täis topitud AK-47 automaatrelvi kandvatest lastest on saanud täiskasvanute asemel võitlevad sõdurid. Inimõigusteorganisatsiooni Human Rigths Watch andmetel osales 2007. aastal lapssõdureid ligi 20 riigis mitmesugustes relvastatud konfliktides. Hinnanguliselt 200 000 – 300 000 last oli sunnitud sõdima valitsuste armeede ja mitmesuguste mässuliste rühmituste ridades. Ishmael Beah oli lapssõdur Sierra Leones. Kaheteistkümneaastaselt põgenes ta pealetungivate mässuliste eest ja hulkus mööda vägivalla tagajärjel tundmatuseni muutunud maad. Kolmeteistkümneselt värbas valitsuse armee ta enda ridadesse.)

***

Minu sõbrad keskkoolis on hakanud kahtlustama, et ma pole neile oma elust päris kõike rääkinud.
"Miks sa Sierra Leonest lahkusid?"
"Seal käis sõda."
"Kas nägid ka ise võitlust pealt?"
"Nagu kõik meie maal."
"Tähendab, nägid, kuidas inimesed relvadega ringi jooksid ja üksteist tulistasid?"
"Jah, alatasa."
"Lahe."
Naeratasin veidi.
"Peaksid meile sellest kunagi rääkima."
"Jah, kunagi."

***

Mina juba põrnitsesin enda vangi. Ta nägu oli peksmisest paistes ja silmad näisid jälgivat midagi minu selja taga. Ta näos olid ainukesena pinges lõuad; kõik muu näis rahulik. Ma ei tundnud tema vastu midagi ega mõelnudki suurt, mida tegin. Ootasin kaprali käsku. Vang oli lihtsalt järjekordne minu perekonna surmas süüdi olev mässuline, nagu ma nüüd tõeliselt uskusin. Kapral andis püstolilasuga märku ning ma haarasin mehe peast kinni ja lõikasin ühe sujuva liigutusega tal kõri läbi. /.../ Lasin mässulisel maha kukkuda ja pühkisin täägi ta keha vastu puhtaks. Raporteerisin aega võtnud kapralile. Teiste poiste vangid alles heitlesid nende haardes ja mõned siplesid mõnda aega maas edasi. Mind kuulutati võitjaks.

***

"Kui palju kordi peame me veel surmaga leppima, enne kui leiame ohutu paiga?" küsis Saidu. Ta ootas mõne minuti, ent ükski meist kolmest ei öelnud midagi. Saidu jätkas:"Iga kord, kui inimesed meid tapmismõtetega ründavad, sulen ma silmad ja jään surma ootama. Ma olen ikka veel elus, ent iga kord, kui ma surmamõttega lepin, osake minust sureb. Varsti surengi päriselt ära ja kõik, mis minust järele jääb, on tühi keha, mis siis koos teiega edasi kõnnib. See räägib veel vähem kui mina."

***

Olin veidi aega vait, sest ei teadnud, mida öelda, ja pealegi ei usaldanud ma tol eluperioodil kedagi. Olin õppinud ellu jääma ja ise enda eest hoolitsema. Suurema osa oma lühikesest elust olin teinud just seda, ilma kedagi usaldamata, ja ausalt öeldes mulle meeldis üksi olla, sest nii oli lihtsam ellu jääda. Inimesed, nagu leitnant, kellele ma olin kuuletunud ja keda usaldasin, olid muutunud inimeste, eriti täiskasvanute usaldamise minu jaoks küsitavaks. Olin inimeste kavatsuste suhtes väga kahtlustav. Olin hakanud uskuma, et inimesed saavad sõbraks ainult üksteise ärakasutamise eesmärgil.

***

Kulus mitu kuud, enne kui õppisin taas ilma ravimiteta magama. Aga isegi siis, kui ma viimaks suutsin magama jääda, ärkasin vähem kui tunni pärast jälle üles. Nägin unes, et näota püssimees on mu kinni sidunud ja hakkab täägi sakilise poolega mu kõri läbi lõikama. Tundsin noaga tekitatud valu, kui mees mu kaela nüsis. Ärkasin higisena ja tagusin rusikatega õhku. Jooksin välja keset jalgpalliväljakut ja kiigutasin end edasi-tagasi, käed ümber põlvede põimitud. Püüdsin meeleheitlikult enda lapsepõlvele mõelda, kuid ei suutnud. Sõjamälestused olid nagu barjäär, mille pidin purustama, et mõelda mingile eluhetkele enne sõda.

***

Vanaema ütles:"Inimesed kaebavad alati, kui päike liiga eredalt paistab ja ilm läheb talumatult kuumaks, aga ka siis, kui sajab liiga palju või on külm. Ent keegi ei nurise, kui paistab kuu. Kõik muutuvad rõõmsaks ja igaüks väärtustab kuud omal moel. Lapsed vaatavad oma varje ja mängivad kuu paistel, inimesed kogunevad külaväljakule, vestavad lugusid ning tantsivad hommikuni. Kui kuu paistab, juhtub palju toredaid asju./.../Igal ööl, kui kuu taevasse tõusis, heitsin õuele pikali ja jälgisin teda vaikselt. Tahtsin välja uurida, miks on kuu nii ligitõmbav ja paeluv. Mind köitsid erinevad kujundid, mida ma ta pinnal nägin. Mõnel ööl nägin seal mehe pead. Tal oli keskmise pikkusega habe ja peas madrusemüts. Vahel nägin kirvega puid lõhkuvat meest, vahel naist, kes kussutas rinnal imikut. Veel nüüdki näen kuud vaadates seal kujundeid, mida nägin kuueselt, ning mul on hea meel, et see osa lapsepõlvest on ikka veel minuga.

"Peame püüdma olla nagu kuu."