Homefucking is killing prostitution.(Kris Moor)

"Kas Sa armastad mind?"

"Nojah."
"Ei, ütle kas armastad."
"Vist küll."

"Mis moodi vist küll? Kurat, Sa võid ükskõik mis küsimuse peale niimoodi vastata, aga see ei ole praegu ükskõik milline küsimus! Ma räägin armastusest, mis on olemise alus, mis on meie suhte alus, see on kogu eksistentsi substraat, see on numinoosne invariant ja Sina ütled selle peale vist küll! Palu kohe vabandust ja ütle, et Sa armastad mind!"

"Palun vabandust, et ma armastan Sind."
"Ei no tore..."

***

"Kurat, ma ei teagi, mis ma tahan. Kas nii saab ka olla, et tegelikult ma ei tahagi mitte midagi? Inimesed, sõbrad, tuttavad... kogu see faking laiff - tule hammusta palun veel mu küljest üks tükk! Ja siis söö ja matsuta! Lonksa veini peale! Nagu mingi organoloogiline pühaõhtusöömaaeg! Ma tahaks siiski ennast solipsistiks pidada, saad aru. Ma tahaks võõranduda... väärastuda - absurdi jõuda... Aga see, mis toimub, on hoopis midagi muud, kõik on täiesti vastupidi. Tegelikult on kõik mingi nõme emotsionaalne patoloogia ja mis kõige hullem - mõnikord läheb see mulle isegi korda. - Vahel ma kardan, et hakkan inimeseks muutuma... "

"Äkki Sa peaksid psühholoogi juurde minema?"
"No mida veel... Vittu - ma olen psühholoog."

***

"...antud juhul on probleem selles, et probleemi nagu õieti polegi. Või kui on, siis on probleemiasetus väga problemaatiline. See muidugi hõlbustab tingliku väljenduslaadi ja sümboolsete tähenduste terviklikkust. Aga kui nüüd püüda probleemi täpsemalt piiritleda ja läbi vähemusgruppide seda kuidagi kirjeldada, siis me näeme, et probleem on must või pigem tumehall, kergelt sinaka läikega; pisut nahkjas, pisut kahkjas; stereotüüpselt silmatorkav ja ümar. Kindlasti on probleem ka suur, ent mõõtkava ei oma antud hetkel tähtsust. Nimelt on suurus vaid teoreetiline mõõde, nagu ka vanus. Ent loogilisel skaalal jääb see täpselt kahe silma ja kolme koma vahele. Kõik, mis me öelda saame, on see, et probleem on olemas ning probleem ei ole pelgalt semiootiline, sest öine kuuvalgus annab talle eriti õõvastava kooriku, tuues esile kõik konarlikud pinnareljeefid..."

"Palun, kas saaks lihtsamalt!"

"... kui te lubate mul teha väikese kõrvalepõike, siis tahaksin mainida, et igasugune piiritlemine on alati äärmiselt keerukas, kuna piirid on teatud mõttes tinglikud või ebamäärased. Näiteks, kui piiritleda lihtlabast puuvilja, mandariini näiteks, siis küsimuseasetus võiks kõlada järgmiselt: "Kas mandariini koor on ka mandariin või on koorik mandariini katse ennast eristada, kaitsta, määratleda - piiritleda?" Samas me võime ka öelda, et kõik oleneb teadagi vaatenurgast ja kontekstist. Mil moel me tajume erinevaid komponente? Kui mandariin asetseb puu otsas, siis me osutame üheselt oranžile objektile kui "mandariinile". Ent kui mandariin on meie söögilaual, siis ühtäkki peitub tegelik mandariin hoopis kooriku sees... Niisiis, tulles tagasi meie probleemi juurde, märkame siin sarnast dialektikat. Probleem peidab endas mitmeid erineva fraktuuriga teisi problemaatilisi elemente, mille faktoloogia jääb meie jaoks metafüüsiliseks või kättesaamatuks ambitsiooniks..."

Selle maailma taga, milles me elame, kaugel taamal, on teine maailm, mis on esimesega umbes samas suhtes kui lava, mida võib teatris näha hetketi tegeliku lava taga.

(Victoria Eremita)

Kõige ilusam asi, mis mulle kunagi öeldud.

"Ning Alati on su näol naer. Olgu ta suvise päikese või sügise tuule käes, Sinu naeru ei hoia miski kinni, Naer on omamoodi nakkav ning siis kõik su ümber hakkavad koos sinuga naerma, justkui iseenesest, ehhki selleks õnneallikaks on sinu naer."