Lemmikvärv.

Loen praegu Khaled Hosseini raamatut "Lohejooksja" ja seal oli lause:"Lapsed pole värviraamatud. Sa ei saa neid värvida oma lemmivärvidesse." Need väikesed olendid on niivõrd isepäised. Nende näost ja tegutsemisest on näha iga emotsiooni: rõõm, kurbus, viha., solvumine, kadedus, uhkus. Nad ei üritagi midagi varjata ega oskagi veel seda. Nende tahtmisi on üldjuhul äärmiselt raske muuta. Kui laps otsustab, et ta tahab praegu lugeda raamatut/ joosta/ mängida autoga, et teda huvitavad rohkem nukud/autod/loodus või raamatud-siis seda ta ka teeb. Lapsed lasevad ennast harva mõjutada.

Ja mida vanemaks me saame, seda olulisem on teiste arvamus/seda kergem on meid mõjutada. Gruppi sobimiseks laseme ennast pintseldada sobivat värvi. Keegi kuskil otsustas, et sa pead olema just seda värvi. Aga mis saab siis, kui kellelgi on liiga tugev lemmikvärv ja seda ei anna üle sodida?

Mis värvi oled sina?

PS!1 Et te kõik ikka teaks-täna on minu lemmik blogi-vestluskaaslase sünnipäev. Nii, et kohelge teda täna ikka hästi ja ärge talle midagi halvasti öelge. See ei ole ilus ja ta võib solvuda äkki või midagi sellist. Ja kinke võite ka talle viia.

PS!2 Kunagi hiljem tähistame ka!

Vaatad maailma, nagu näeksid seda esimest korda.

"Ärge tundke ennast süüdi, kui te peate rääkima ladina keelsetest haigustest ja nende ravimatusest. Ega teie ei ole ju jumal, te ei juhi looduse käike. Te olete lihtsalt remondimees."

"Roosa mamma,tead, me ei teinud seda keelemusi, sest Peggy Blue kartis, et ta jääb sellest rasedaks."

"Ega ma ei kardagi tundmatut, vaid kardan kaotada seda, mis on tuttav."

Käisin üle pika aja teatris. Hea oli! "Oskar ja roosa daam."

I just don't give a shit.

just down.