laupäev, 27. märts 2010

***

Aita mind
tuli
sina mu
sügavas südame
põhjas
sina
rohkem mina
kui ma ise

kivid kasvavad
mu sisse
märkamata
uskumata
mõne halli hommiku
ja tähitu
öö vahel

kui ma uinun
piirpääsukesena
piiritajana
linna kohal
üleval
kõrgel
kuni tuleb
hirm
et need tiivad
et see uni
ei kanna mind enam

et kivid
on all
valmis
ootamas

mu tuli
aita mind
ära lase mul
unustada
sind
ennast
ära lase mul
unustada
kas olen
piirpääsuke
kivi
või uni kus
üks näeb end
teisena

lind kivina
kivi halli
tumma
unenäona
hirmuna
et langen
langen

kuni tuleb maa
tuleb linn
hallid majad
hallid tänavad
hallid kivid

mis ei mäleta
et nemadki
on kord
tulnud tulest
siia
aega ja
ruumi

aita mind
aita mul
mäletada
küsida
mis Maa see on
mis Maa
mis koht
mis linn
mis mina

tulnud sealt
teiselt poolt
korraks
nähes
tundes end
linnuna
tulelinnuna
keset taeva
suurt halli
tumma
und

unistust
olla kodus
olla ära
ei üheski olemises
ei üheski unes
ei üheski kohas
ei ükski meist

kes korra
põlesid
korra kustusid
tulena
tulekivina
unistusena
lennata
olla lend
olla lind

kes elab
ja magab
ülal
taeva pilvede
all

Jaan Kaplinski

reede, 26. märts 2010

Koera valmistamine.

Ükskord kuulis isa mingit imelikku häält. Ta läks vaatama, mis see on. Siis märkas ta, et poisid ehitavad koera. Isa läks tuppa tagasi. Kui koer sai valmis. Hakkasid nad sellega mängima. Isa nägi seda pealt ja läks õue. Ta hakkas koeraga riidlema. Aga ta ei teadnud, et see on päris koer ja sai koera käest sõimata.

Kersti Vait, 1.klass

Arvan ka ise, et olin juba lapsena äärmiselt andekas
:D

reede, 19. märts 2010

Parim sõber.

Päris ausalt!

esmaspäev, 8. märts 2010

Tahan kevadet.

Kõik hakkab varsti, kindlasti varsti, sulama-kiirelt. Räästad tilguvad ülihelikiirusel. Lumi kaob sama kiirelt, kui ta tuli. Tuul puhub vaikselt ja see on soe. Rohi tuleb välja ja see muutub päikese abiga ühe rohelisemaks. Lõpuks on kõik nii värske. Ja raudselt on siis päike kollasem, taevas sinisem ja rohi rohelisem kui kunagi varem. Tahan kõndida tänaval nii, et mind ei ähvardaks iga hetk libisemise ja kukkumise oht. Tahan sooja ilma, tahan juba minna õue ja võtta esimest kevade päikest. Tahan panna selga värvilised riided(seda ma teen tegelikult suhteliselt kogu aeg) ja hüpata/kekselda/joosta/lihtsalt olla õues. Tahan, et maailm hakkaks elama, sest tundub, et talvel sureb kõik nagu natuke välja. Tahan näha rõõmu, rahulolu, kergust inimeste nägudes. Talv viib vist kõik masendusse. Tahan, et maailm oleks värvilisem, mitte hall ja valge. Tahan, et oleks rohkem valgust, et päev oleks pikem ja öö lühem.
Tahan lihtsalt kevadet!

esmaspäev, 1. märts 2010

Nähtamatus.

Nüüd ma olengi Rakveres ja saan varsti ikka kohe jube targaks. Onu õpetaja on ka päris tore. Üle 30 aasta sellel alal olnud-ma arvan, et siis ta vist teab ikka, millest ta räägib. Nalja oskab isegi ka teha. Seltskond on kursusel ka normaalne. Mõned päris head killud on ka juba õhku loobitud. Üks blondiinina särav täht on ka täitsa olemas. Nii, et saab põnev olema.




Eesti Iseseisvuspäeva kontserdi kõige ilusam laul.

Ma tahan elada su aias / lausuda su okstele õisi / ma võin siin / ma tahan elada su juures / kasta oma verega su huuled / laulda kevadel / talvel / sügisel /// minu nimi on vaiko / ja ma tulen üle lompide jää / minu nimi on vaiko / ja mind mitte keegi ei näe / nagu sina /// sest ainult sina näed mind veel
(Vaiko Eplik)

" Puhh?", sosistas Notsu.
" Ja Notsu?".
" Ei midagi ", ütles Notsu ja võttis Puhhilt käest kinni,"lihtsalt kontrollisin, et olemas oled."