kolmapäev, 27. jaanuar 2010

Ma tahan kokteili. Ma tahan kõndida New Yorgi tänavatel, kui lumehelbed langevad mu näole. Ma tahan näha langevat tähte. Ma tahan pista enda jalad sooja liiva sisse. Ma tahan tunda, kuidas külm vihm sajab mu alasti kehale. Ma tahan olla lootusrikas ja optimistlik. Ma tahan muuta kellegi elu. Ma tahan tatoveeringut. Ma tahan mässata. Ma tahan tunda armastust igavesti. Ma tahan istuda külmal ja kõval põrandal ja nutta. Ma tahan vaadata kuuvalgusega täidetud taevasse ja unistada. Ma tahan olla alati võimeline kirjutama. Ma tahan saada emaks. Ma tahan tunda ennast alati ilusana. Ma tahan maailmas reisida. Ma tahan ületada hirmu. Ma tahan langevarjuga hüpata. Ma tahan tantsida ja laulda keset tänavat. Ma tahan suudelda nagu ei kunagi varem. Ma tahan alati olla võimeline leidma inimestes head. Ma tahan olla hea sõber. Ma tahan, et inimesed näeksid tõelist mind. Ma tahan olla suuteline naeratama iga päev. Ma tahan olla edukas. Ma tahan, et inimesed usuksid minusse alati. Ma tahan karjuda täiest kõrist. Ma tahan naerda nii kõvasti, et kõht valutab ja pisarad voolavad mööda põski. Ma tahan, et inimesed oleksid minu üle uhked. Ma tahan rahuldust. Ma tahan kanda satsilist kleiti ja juua kuuma teed. Ma tahan, et mul oleks alati jõudu minna nende asjade järgi, mida ma tahan. Ma tahan õppida. Ma tahan kirjutada romaani. Ma tahan sõita autoga pööraselt kiirelt mööda kurvilisi maa teid. Ma tahan hüpata värskelt langenud lehtede hunnikusse. Ma tahan tunda sooja päikest enda seljal, kui ma laman külmal suve murul mõeldes millestki. Ma tahan saada aru, miks inimesed ütlevad, et inimese silmade järgi saab tema kohta palju öelda. Ma tahan õppida joonistama. Ma tahan, et mu tähelepanu kõrvale juhitaks. Ma tahaks õppida olema vastutulelikum. Ma tahan tunda närvilist erutust. Ma tahan olla pilvelõhkuja katusel piknikul.

Ma tahan 90-aastaselt vaadata enda elule tagasi ja öelda, et ma tõesti "elasin".

pühapäev, 24. jaanuar 2010

"Kaugel ära. Lapssõduri mälestused." Ishmael Beah

(Traumeeritud, narkootikume täis topitud AK-47 automaatrelvi kandvatest lastest on saanud täiskasvanute asemel võitlevad sõdurid. Inimõigusteorganisatsiooni Human Rigths Watch andmetel osales 2007. aastal lapssõdureid ligi 20 riigis mitmesugustes relvastatud konfliktides. Hinnanguliselt 200 000 – 300 000 last oli sunnitud sõdima valitsuste armeede ja mitmesuguste mässuliste rühmituste ridades. Ishmael Beah oli lapssõdur Sierra Leones. Kaheteistkümneaastaselt põgenes ta pealetungivate mässuliste eest ja hulkus mööda vägivalla tagajärjel tundmatuseni muutunud maad. Kolmeteistkümneselt värbas valitsuse armee ta enda ridadesse.)

***

Minu sõbrad keskkoolis on hakanud kahtlustama, et ma pole neile oma elust päris kõike rääkinud.
"Miks sa Sierra Leonest lahkusid?"
"Seal käis sõda."
"Kas nägid ka ise võitlust pealt?"
"Nagu kõik meie maal."
"Tähendab, nägid, kuidas inimesed relvadega ringi jooksid ja üksteist tulistasid?"
"Jah, alatasa."
"Lahe."
Naeratasin veidi.
"Peaksid meile sellest kunagi rääkima."
"Jah, kunagi."

***

Mina juba põrnitsesin enda vangi. Ta nägu oli peksmisest paistes ja silmad näisid jälgivat midagi minu selja taga. Ta näos olid ainukesena pinges lõuad; kõik muu näis rahulik. Ma ei tundnud tema vastu midagi ega mõelnudki suurt, mida tegin. Ootasin kaprali käsku. Vang oli lihtsalt järjekordne minu perekonna surmas süüdi olev mässuline, nagu ma nüüd tõeliselt uskusin. Kapral andis püstolilasuga märku ning ma haarasin mehe peast kinni ja lõikasin ühe sujuva liigutusega tal kõri läbi. /.../ Lasin mässulisel maha kukkuda ja pühkisin täägi ta keha vastu puhtaks. Raporteerisin aega võtnud kapralile. Teiste poiste vangid alles heitlesid nende haardes ja mõned siplesid mõnda aega maas edasi. Mind kuulutati võitjaks.

***

"Kui palju kordi peame me veel surmaga leppima, enne kui leiame ohutu paiga?" küsis Saidu. Ta ootas mõne minuti, ent ükski meist kolmest ei öelnud midagi. Saidu jätkas:"Iga kord, kui inimesed meid tapmismõtetega ründavad, sulen ma silmad ja jään surma ootama. Ma olen ikka veel elus, ent iga kord, kui ma surmamõttega lepin, osake minust sureb. Varsti surengi päriselt ära ja kõik, mis minust järele jääb, on tühi keha, mis siis koos teiega edasi kõnnib. See räägib veel vähem kui mina."

***

Olin veidi aega vait, sest ei teadnud, mida öelda, ja pealegi ei usaldanud ma tol eluperioodil kedagi. Olin õppinud ellu jääma ja ise enda eest hoolitsema. Suurema osa oma lühikesest elust olin teinud just seda, ilma kedagi usaldamata, ja ausalt öeldes mulle meeldis üksi olla, sest nii oli lihtsam ellu jääda. Inimesed, nagu leitnant, kellele ma olin kuuletunud ja keda usaldasin, olid muutunud inimeste, eriti täiskasvanute usaldamise minu jaoks küsitavaks. Olin inimeste kavatsuste suhtes väga kahtlustav. Olin hakanud uskuma, et inimesed saavad sõbraks ainult üksteise ärakasutamise eesmärgil.

***

Kulus mitu kuud, enne kui õppisin taas ilma ravimiteta magama. Aga isegi siis, kui ma viimaks suutsin magama jääda, ärkasin vähem kui tunni pärast jälle üles. Nägin unes, et näota püssimees on mu kinni sidunud ja hakkab täägi sakilise poolega mu kõri läbi lõikama. Tundsin noaga tekitatud valu, kui mees mu kaela nüsis. Ärkasin higisena ja tagusin rusikatega õhku. Jooksin välja keset jalgpalliväljakut ja kiigutasin end edasi-tagasi, käed ümber põlvede põimitud. Püüdsin meeleheitlikult enda lapsepõlvele mõelda, kuid ei suutnud. Sõjamälestused olid nagu barjäär, mille pidin purustama, et mõelda mingile eluhetkele enne sõda.

***

Vanaema ütles:"Inimesed kaebavad alati, kui päike liiga eredalt paistab ja ilm läheb talumatult kuumaks, aga ka siis, kui sajab liiga palju või on külm. Ent keegi ei nurise, kui paistab kuu. Kõik muutuvad rõõmsaks ja igaüks väärtustab kuud omal moel. Lapsed vaatavad oma varje ja mängivad kuu paistel, inimesed kogunevad külaväljakule, vestavad lugusid ning tantsivad hommikuni. Kui kuu paistab, juhtub palju toredaid asju./.../Igal ööl, kui kuu taevasse tõusis, heitsin õuele pikali ja jälgisin teda vaikselt. Tahtsin välja uurida, miks on kuu nii ligitõmbav ja paeluv. Mind köitsid erinevad kujundid, mida ma ta pinnal nägin. Mõnel ööl nägin seal mehe pead. Tal oli keskmise pikkusega habe ja peas madrusemüts. Vahel nägin kirvega puid lõhkuvat meest, vahel naist, kes kussutas rinnal imikut. Veel nüüdki näen kuud vaadates seal kujundeid, mida nägin kuueselt, ning mul on hea meel, et see osa lapsepõlvest on ikka veel minuga.

"Peame püüdma olla nagu kuu."

neljapäev, 7. jaanuar 2010

Armastus-

-sügav, püsiv ja kõikehaarav kiindumustunne teise sugupoole, laiemas tähenduses teise inimese, mingi nähtuse või idee vastu, eneseohverdusenigi küündiv andumus kellelegi või millelegi (nt. tõe-, vabaduse-, kodumaa- ja ligimesearmastus). Armastus on inimsuse ja inimlikkuse iseloomulikemaid avaldusvorme, sügavalt isikupärane, intiimne, spontaanne ja suurel määral teadvustamatu (alateadvuslik) nähtus, ainult osalt allub see mõistusele ja tahtele. Armastuse tähtsus ja keerukus seisnevad selles, et temas ristuvad looduslik ja ühiskondlik, kehaline ja vaimne, tundmuslik ja mõistuslik, vaistlik ja õpitav, kordumatu ja üldomane./---/
Vana-Kreekas eristati nelja liiki armastust: stiihiline, eksalteeritud, halastamatu kehaline või vaimne eros, individuaalsel sõprusel rajanev philia, õrnaloomuline storge ja ennastohverdav ning andestav agape. Platon tõlgendab armastust(eros) tõe, headuse ja ilu tunnetamine ühendusena. Ristiusk samastab armastuse(agape) jumala olemusega ja rõhutab inimsuhteis armastuse omakasupüüdmatust(ligimesearmastust)/--/
Loomade vanema- ja suguinstinktid, armastuse bioloogilised eeldused, on arenenud armastuseks sedamööda, kuidas inimene on muutunud bioloogilisest olendist ühiskondlikuks. Ühiskond, töö, suhtlus ja kunst on ühendanud need bioloogilised instinktid kõrgeimaks kõlbelisesteetiliseks tundeks. Nüüdisajal on armastus abielu põhimotiiv. /---/ Järjest suureneb armastuse osa isiksuse kujunemises. Et armastus võimaldab tõhusalt avastada oma puudusi ja neist vabaneda, on ta isiksuse väärtomaduste kujundamise tugev ajend.
ENE 1 A-CENT
Tallinna Kirjastus "Valgus"
1985