-sügav, püsiv ja kõikehaarav kiindumustunne teise sugupoole, laiemas tähenduses teise inimese, mingi nähtuse või idee vastu, eneseohverdusenigi küündiv andumus kellelegi või millelegi (nt. tõe-, vabaduse-, kodumaa- ja ligimesearmastus). Armastus on inimsuse ja inimlikkuse iseloomulikemaid avaldusvorme, sügavalt isikupärane, intiimne, spontaanne ja suurel määral teadvustamatu (alateadvuslik) nähtus, ainult osalt allub see mõistusele ja tahtele. Armastuse tähtsus ja keerukus seisnevad selles, et temas ristuvad looduslik ja ühiskondlik, kehaline ja vaimne, tundmuslik ja mõistuslik, vaistlik ja õpitav, kordumatu ja üldomane./---/
Vana-Kreekas eristati nelja liiki armastust: stiihiline, eksalteeritud, halastamatu kehaline või vaimne
eros, individuaalsel sõprusel rajanev
philia, õrnaloomuline
storge ja ennastohverdav ning andestav
agape. Platon tõlgendab armastust(
eros) tõe, headuse ja ilu tunnetamine ühendusena. Ristiusk samastab armastuse(
agape) jumala olemusega ja rõhutab inimsuhteis armastuse omakasupüüdmatust(ligimesearmastust)/--/
Loomade vanema- ja suguinstinktid, armastuse bioloogilised eeldused, on arenenud armastuseks sedamööda, kuidas inimene on muutunud bioloogilisest olendist ühiskondlikuks. Ühiskond, töö, suhtlus ja kunst on ühendanud need bioloogilised instinktid kõrgeimaks kõlbelisesteetiliseks tundeks. Nüüdisajal on armastus abielu põhimotiiv. /---/ Järjest suureneb armastuse osa isiksuse kujunemises. Et armastus võimaldab tõhusalt avastada oma puudusi ja neist vabaneda, on ta isiksuse väärtomaduste kujundamise tugev ajend.

ENE 1 A-CENT
Tallinna Kirjastus "Valgus"
1985