Hommik ei tõota õhtut.

Veendumus

Ainult lapsed suudavad suudelda valgust.
Ainult lapsed suudavad naeratada nii, et selles pole nukrust.
Ainult lapsed võivad sülelda kevadet.
Ainult lapsed võivad nautida maailma nii, et see ei tee kellelegi valu.
Kujutelmad käivad nii kaugel, et ei leia enam teed tagasi.
Tunded käivad nii kõrgel, et kõrgus kisub nad kiududeks.
Mõtted käivad nii sügaval, et sügavus neelab nende üdi.
Kes endast välja tungib, jõuab tühjusse.
Kes tühjusest tagasi pääseb, leiab midagi endast ikka veel ootavana.
Kui lapsikud on päikesed!
Mõelda ainult - niiviisi lõõmata ja lõõmata!
Kui lapsikud on laulud!
Mõelda ainult - niiviisi lennata ja lennata!
Kui lapsikud on lootused!
Mõelda ainult - niiviisi lummata ja lummata!
Ja kui lapsik on veel armastus!
Mõeldamatu, mil määral võib ta juua ja januneda!

Hetkede surematus

Tummuse traalerid hiivavad ankrud ja ujuvad kiirustamata
katuseviilude meres.
Taevakummil on kuutus ja kuumus.
Tänavail on õislehtede tuisk.
Mis oleks, kui traaviksime dissonantsel draakonisammul üle
tantsupõrandate-taplustandrite?
Täna ma tungin su hinge keelutsoonidesse, et puruneks veel
mõni püha ja pidulik piin.
Käigud on kitsad ja keerukad.
Trepid on tõrksad ja tumedad.
Uksed on umbusklikkuse unes.
Uste taga on tuhat tuba, mis jäävad asustamata.
Uste taga on tuhat võimalust, mis jäävad kasutamata.
Kaks südant püüab jaotada suurt hullust, mille magusus on
raske nagu raud.
Kui kerge on elada kergeusklikel!
Kui lihtne on elada lihtsameelseil!
Kui hea on elada neil, kes on pea saanud pealekauba!
Laualambid on turtsuvad tulipõrnikad.
Nad roomavad tabamatuse tagasihoidval taustal.
Voodid on võõrad ja vaenlikult valevad.
Nad on üksteisega surmlikult sarnased.
Naeratused on leebed ja libedad.
Viljad on lubatud ja labased.
Õline õhtu läidab imalate himude lamedaid lambikesi.
Selles sõjas ei ole võitjaid ega kaotajaid.
Kahju kahuritest, mis mürisevad mõttetult!
Valguse vastuolust valega väljub viimane vilistades.
Kumma lõi loodus enne, heli või värvi?
Kumma lõi loodus enne, valu või närvi?
Mõtted puhkevad puhkamata.
Mõtted ohkavad olematute ohtude ees.
Mõtted uhavad üle juhuste luhad.
Mõtted kummaliste kõrvalmaikudega.
Mõtted naeruväärseile naudinguile.
Mõtted kindlate turutariifidega.
Ega's k õ i k ei ole müüdav?
Oi, oletuste koledat hoolimatust
Kui suure vaevaga purustab iga hing oma vangla, et jõuda
mõnda veelgi võikamasse!
Kõhkluste koemahlad kobrutavad kokku ja valguvad läbi
korrastava valguse koredate korvide.
Mugavuse magus magnetism murrab magama madalas mudas
Keset muigavaid madusid.
Nimetu nukruse näärmed nõristavad nipslevaid kirenirekesi.
Oo paljude mõtete mõõdetamatut üksindust!
Oo paljude tundide tuhisevat enneaegsust!
Oo paljude murede muljuvaid murdlaineid!
Hetk ei taju hetke ja igatsus ei aima igatsust.
Uksed jäävad lukku ja tuksed jäävad tukkuma tunnete tunnelite
lähendaval lävel.

Autoportree

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Lahkühtimine

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

Mida ta mõtles, ei tea.

Mida ta tundis, ei taju.
Kuid, et ta elas, on hea.
See, et ta oli, ei haju.

(Katkendid Artur Alliksaare luuletustest)