Ta võtab mu käest kinni.Viib mu akna poole.Ütleb enda pool pudikõnega: "Vaatame õue."Ja nii me siis oleme seal akna peal.Minut, kaks minutit, viis minutit, kauem veel.Seal on tema jaoks ikka midagi uut ja huvitavat.Väike putukas - see hirmutab teda natuke.Ma lükkan putuka minema ja ta hakkab naerma. Samamoodi väikese mustusekübemega aknalaual.Talle meeldi akna peal.Ta vaatab ringi erinevates suundades ja tema jaoks on, mida uurida.Sealt teda ära saada on raske ja kui see õnnestub, siis poole tunni pärast tahab ta jälle õue vaadata.Väike laps võib istuda tunde akna peal ja vaadata õue.Sama maastik, samad puud, samad põõsad, lilled, muld.Aga on, mida vaadata,samal ajal ka sellest tõelises vaimustuses olles.Vähesed suured inimesed leiavad selliseks asjaks aega ja kui nad istuvadki akna juures, vaatavad välja, siis nende silmist on väga raske leida sära, siirast rõõmu, mida väikeste laste silmadest pea alati leiab.
9 kommentaari:
Jutt jumala õige.
See peaks siis tähendama, et inimestel toimub vananedes tegelikult taandareng...
Järelikult.
Ma nüüd ei tea, kas seda päris taanarenguks nimetada, aga midagi nagu juhtub küll:D
Ehk siis nii: täiskasvanute võime maailma näha langeb võrreldes lastega.
Vot see on juba palju õigem.Kõige rohkem siiski mainiks seda, et täiskasvanutel ei ole lihtsalt aega ehk siis nad ei pea vajalikuks maailma vaatamist/uurimist.
Või äkki nad ikka ei näegi seda. Sest minu meelest on pühapäev üldjuhul vaba päev ja ma ei ole täheldanud, et ka siis täiskasvanud väikeste laste kombel käituks... :D
Kusjuures ma ka ei ole märganud:D
Aga äkki on neil pühapäeval kodus nii palju toimetamist, et nad ei leia aega aknast välja vaadata:D
Mina teen siit loogilise(!) järelduse, et tegelikult on süüdi ehitajad (või isegi arhitektid, kes maja planeerivad). Nad teevad majadele liiga väikesed aknad.
Ja suured inimesed ei märkagi neid väikseid aknaid..
Võimalik.
Postita kommentaar