Halb tõde või hea vale?

Huvitav, miks inimesed üksteisele valetavad/petavad/teatud asju varjavad? Kas kõigi jaoks poleks lihtsam, kui ei oleks salatsemisi, kui poleks nihverdamist ja sellest tulenevalt probleeme? Sest tegu on ju faktiga, et lõpuks tuleb kõik ikkagi välja. Ükskõik mispidi. Näiteks räägitakse ennast ise sisse ja siis tuleb välja, et varjatud on seda juba pikemat aega. Või keegi kuskil nägi midagi ja rääkis kellelegi, kes rääkis kellelegi, kes rääkis kellelegi, kes rääkis kellelegi jne. jne. Ja lõpuks jõudis asi ka õige inimese kõrvu, arvatavasti küll sellest meeletust ringlemisest on tõde muutunud vähemalt poole võrra. Kas siis poleks lihtsam juba ise see õige variant ära rääkida? Ja varjamine on ju tegelikult päris raske: nii iseenda, kui ka teiste närvidega pedereerimine. Kui südametunnistus on vähegi olemas, siis peaks südamel ju veits valus hakkama, teades, et Sa valetad kellelegi olulisele. Sest ilmselt valetatakse/varjatakse asju ju inimeste eest, kellest hoolitakse. Sest arvatakse, et tõde teeb liialt haiget."Ma pigem säästan teda sellest." Aga kuidas saab keegi teise inimese eest otsustada, et mida ta kuulda tahab ja mida mitte? Mina eelistan pigem halba tõde kui siis seda rõõmsaks tegevat vale. Mille Sina valiksid?

Oma südamevärvi ei tunne ma ära.

Marilyn Monroe eri.

48. aastat tagasi 5.augustil suri Marilyn Monroe. Töö juures oli igav ja leidsin ajakirjast Naised artikli temast. Ja seal oli täitsa mitu tema tsitaati. Ja siin need on.

Üks mu lemmikuid: "Koerad ei hammusta mind, inimesed aga küll."

***

"Kui Sa suudad neiu naerma panna, saad Sa Ta panna tegema absoluutselt kõike."

***

"Tark tüdruk lahkub enne, kui ta maha jäetakse."

***

"Kui oleksin järginud kõiki reegleid, ei oleks ma kusagile jõudnud."

***

"Karjäär on küll suurepärane, kuid külmal õhtul sa selle kaissu ei poe."

***

"Mul pole midagi elu vastu meeste maailmas, kuni ma saan selles naine olla."

"Parem on olla täiesti naeruväärne kui lõpmatuseni igav."

Naised.

Lugesin päris huvitavat raamatut. Meie laeva miniraamatukogust sain. Tegu oli siis Charles Bukowski "Naistega".

Tagakaas: "Kui ma oleksin naiseks sündinud, oleks minust kindlasti saanud prostituut. Kuna ma aga olin sündinud meheks, siis oli minus pidav iha naiste järele, ja mida lihtsama naised, seda parem. Ja samas naised – eriti head naised – hirmutasid mind, sest lõpuks jahtisid nad su hinge ja seda osa hingest, mis mul veel alles oli, tahtsin ma hoida iseendale. Põhiliselt igatsesin ma prostituute, kõige labasemaid naisi, sest nad olid rämedad ja tundetud ja neil polnud isiklikke nõudmisi. Sa ei kaotanud midagi, kui nad sust lahkusid. Ja samas igatsesin ma õrna ja head naisterahvast, hoolimata hinnast, mida tuli maksta. Kaotajaks jäin ma nii või teisiti. Tugev mees oleks mõlemat sorti naised jätnud kus see ja teine. Aga ma ei olnud tugev mees. Nii võitlesin ma oma naistevõitlust edasi ja võitlesin naise ideega iseendas."

***

"Isegi, kui inimesed polnud abielus, oli neil teineteise vastu teatud kohustused. Tegelikult on usaldusväärsus siis isegi olulisem, sest see pole seadusega kinnitatud."

"Naised on kõik erinevad. Suurem osa naisi on segapuder kõige paremast ja kõige halvemast-nad on suurepärased ja nad on kohutavad. Sellegipoolest on mul hea meel, et nad on olemas."