Puhas rõõm.

"Elu on haigus ja selle jaoks on igasuguseid ravimeid ning Sa oled üks tõhusamaid antibiootikume selle vastu."

Halb tõde või hea vale?

Huvitav, miks inimesed üksteisele valetavad/petavad/teatud asju varjavad? Kas kõigi jaoks poleks lihtsam, kui ei oleks salatsemisi, kui poleks nihverdamist ja sellest tulenevalt probleeme? Sest tegu on ju faktiga, et lõpuks tuleb kõik ikkagi välja. Ükskõik mispidi. Näiteks räägitakse ennast ise sisse ja siis tuleb välja, et varjatud on seda juba pikemat aega. Või keegi kuskil nägi midagi ja rääkis kellelegi, kes rääkis kellelegi, kes rääkis kellelegi, kes rääkis kellelegi jne. jne. Ja lõpuks jõudis asi ka õige inimese kõrvu, arvatavasti küll sellest meeletust ringlemisest on tõde muutunud vähemalt poole võrra. Kas siis poleks lihtsam juba ise see õige variant ära rääkida? Ja varjamine on ju tegelikult päris raske: nii iseenda, kui ka teiste närvidega pedereerimine. Kui südametunnistus on vähegi olemas, siis peaks südamel ju veits valus hakkama, teades, et Sa valetad kellelegi olulisele. Sest ilmselt valetatakse/varjatakse asju ju inimeste eest, kellest hoolitakse. Sest arvatakse, et tõde teeb liialt haiget."Ma pigem säästan teda sellest." Aga kuidas saab keegi teise inimese eest otsustada, et mida ta kuulda tahab ja mida mitte? Mina eelistan pigem halba tõde kui siis seda rõõmsaks tegevat vale. Mille Sina valiksid?

Oma südamevärvi ei tunne ma ära.