Minevikus on vastused tuleviku jaoks.

"Oletame, et kaks tuletõrjujat lähevad metsa väikest tulekahju kustutama. Kui nad sealt välja tulevad ja ojakaldale suunduvad, on ühe nägu üleni tuhaga koos, teisel aga laitmatult puhas. Küsimus: kumb läheb nägu pesema?"

"Rumal küsimus: loomulikult see, kes on tahmane."
"Vale. See, kellel nägu on must, vaatab teisele otsa ja arvab, et on ise samasugune. Ja vastupidi: see, kellel nägu on puhas, näeb, et kaaslane on üleni tahmane, ja ütleb endale: järelikult olen mina ka must, tuleb pesema minna."

***

Kavatsen ühel heal päeval kirjutada reisiteatmiku, kus on sees ainult kaardid, hotellide aadressid ja ülejäänud lehed on valged: nii saab igaüks endale ise plaani teha, saab ise avastada restorane, monumente ja kõike seda vägevat, mis igas linnas on olemas, kuid mida kunagi ei mainita, sest "lugu, mida meile jutustatakse" ei käsitle neid "kohustuslike visiitidena".

***

"Harjumus": meie elus on alati üks sündmus, mis on vastutav selle eest, et me lõpetame edasiliikumise. Mõni trauma, eriti valus kaotus, armuillusioonide purunemine või isegi võit, millest me õieti aru ei saa, viib meid selleni, ei kaotame julguse ega liigu enam edasi.

***

Mööda tänavat tuleb jalutades mees: nahka riietatud ja haaknõeltega poiss astub talle väljasirutatud käega vastu. Palub raha. Aga selle asemel, et sammu kiirendada ja pomiseda a la "mul pole peenikest", jääb mees seisma, vaatab kõigile ükshaaval otsa ja ütleb kõva häälega:
"Ma ärkan igal hommikul üles ligi saja tuhande euro suuruse võlaga, seda tänu majale, Euroopa majanduslikule olukorrale ja naise kulutustele! Teiste sõnadega, ma olen palju hullemas olukorras ja palju suurema pinge all kui teie! Kas te võiksite mulle ühe sendigi anda, et mu võlg natuke väiksem oleks?"
Lucrecia - see, kes pidi olema Mihhaili tüdruk - tõmbas välja viiekümneeurose rahatähe ja andis mehele.
"Ostke kaaviari. Teie õnnetus elus peab natukene rõõmu ka olema."

***

"Tead, mida ma tahaksin teha? Kõikidel kaupadel sildid ära vahetada. Inimesed on kogu aeg segaduses: nad ei tea, millal süüa soojalt, millal külmalt, millal keeta, millal praadida. Kui instruktsiooni poleks, ei oskakski nad süüa valmistada. Neil on instinkt kadunud."

***

Mida ma ütlen, kui kokku saame? Olen sellele palju mõelnud. Midagi sellist, et "olen seda hetke kaua oodanud" või "ma sain aru, et tegin vea", "ma tulin sulle ütlema, et armastan sind" või koguni "sa oled ilusam kui kunagi varem".
Otsustasin "tere" kasuks. Nagu poleks ta kunagi ära läinud. Nagu oleks möödunud vaid üks päev ja mitte kaks aastat, üheksa kuud, üksteist päeva ja üksteist tundi.

Kas sa tead, miks raudteerööpad asuvad üksteisest 143,5 sentimeetri kaugusel?