Ja kõrgel näen hõljumas valgeid pilvi.Ja minu käed, tiibadeks muutuvad mu käed.Kui siis ükspäev lennates suurisilmi.Kõik hää on jääv, nii väiksed all tunduvad kõik mäed.
kolmapäev, 14. mai 2008
Elu on täpselt nii raske, kui raskeks me ta elame. (Mulle tundub, et mina elan selle väga raskeks.)
Lõpuks tõmbab raskelt elamine inimese põhja. Kiiresti.
6 kommentaari:
Väga õige mõte!
Kui elu raskeks elada, siis peab ringi käies kogu aeg jälgima, et päästerõngas oleks käeulatuses?
Täpselt.Aga mida võib pidada päästerõngaks?
Ehk sõber.
Või teadmine, et on koht, kuhu võib iga ilmaga ja iga kellaajaga minna.
Võimalik.
Aga kui seda sõpra või kohta ei ole või, kui on, aga sul ei ole lihtsalt seda teadmist, et see koht on ikkagi olemas?
Alustuseks peab positiivselt mõtlema ja uskuma. Küll siis hakkab see päästerõngas ka lõpuks kusagilt silma. Minua usun vähemalt nii...
Nõustun presidendiga, Maailm on häid inimesi täis, ehhki mõned seda välja ei näita, alati on olemas teine tee, mida mööda minna.
Postita kommentaar