Kõik hakkab varsti, kindlasti varsti, sulama-kiirelt. Räästad tilguvad ülihelikiirusel. Lumi kaob sama kiirelt, kui ta tuli. Tuul puhub vaikselt ja see on soe. Rohi tuleb välja ja see muutub päikese abiga ühe rohelisemaks. Lõpuks on kõik nii värske. Ja raudselt on siis päike kollasem, taevas sinisem ja rohi rohelisem kui kunagi varem. Tahan kõndida tänaval nii, et mind ei ähvardaks iga hetk libisemise ja kukkumise oht. Tahan sooja ilma, tahan juba minna õue ja võtta esimest kevade päikest. Tahan panna selga värvilised riided(seda ma teen tegelikult suhteliselt kogu aeg) ja hüpata/kekselda/joosta/lihtsalt olla õues. Tahan, et maailm hakkaks elama, sest tundub, et talvel sureb kõik nagu natuke välja. Tahan näha rõõmu, rahulolu, kergust inimeste nägudes. Talv viib vist kõik masendusse. Tahan, et maailm oleks värvilisem, mitte hall ja valge. Tahan, et oleks rohkem valgust, et päev oleks pikem ja öö lühem.

Tahan lihtsalt kevadet!

